Selle aasta rehekuu viiendal päikesetõusul tulid nii õpetajad kui abituriendid kooli teatud lootuste ja ootustega. Õpetajad lootsid lõpuks üht kergemat päeva ja tulevased lõpetajad ootasid ise olla koolis kõrgeim võim.
Samal ajal, kui õpetajad veetsid mõnusalt aega aulas, pidid kaheteistkümnendikud otsima taga kadunud lapsi, märkuseid kirjutama, õpilasi korrale kutsuma, 7 aastat tagasi õpitud teemasid meenutama ja kõige selle juures veel püüdma miskit õpetada.
Päev algas aktusega, kus tunnustati õpetajaid ja anti võim üle õpilastele. Kogemused varieerusid vägagi, mõnel uuel õpetajal oli kogu klass hiirvaikne, teisel käis pidu ja pillerkaar. Mõni jõudis õpetada midagi uut, aga teine proovis kogu tunni ise sotti saada, millest jutt käib.
Õpetajate päeva võtab hästi kokku ühe 10. klassi õpilase öeldu: “Selle aasta õpetajate päev oli väga tore ja eriline. /…/ Sellised kogemused aitavad ka meil paremini mõista õpetajate tööd ja seda, kui tähtis on iga tunni ettevalmistus.”
Kas tunniandmise kogemus ka kellelegi meist õpetajatöö pisiku kasvama pani, näitab aeg.
Art Asi, abiturient ja ÕE president
Fotod: Kristelle Maranik
Ck0KS1NuYXBjaGF0LzE0LjI2LjEuMCAoU00tQTU2NkI7IEFuZHJvaWQgMTYjQTU2NkJYWFNEQ1pIQiMzNjsgZ3ppcCkgVi9NVVNIUk9PTQ==