Sügisel sai meie kool mitme õpetaja võrra rikkamaks, sealhulgas tuli meile tööle uus kunstiõpetaja- Siegrid Illus.
6 aastat tagasi tegi Siegrid elus karjääripöörde ning asus tööle õpetajana. Tema motoks on lause “Julge unistada ja see viibki sind edasi ja kindlasti proovi erinevaid asju.” Kunstiõpetaja ametit inspireeris teda valima just see, et talle meeldib teha igasuguseid käelisi ning loomingulisi tegevusi, sealhulgas joonistamine ja meisterdamine värvidega kui ka tekstiilidega. Just kunstiõpetaja amet on see, mida õpetaja Siegrid oskab ja tahab teha, kuna tööle tulles oled rõõmus ning samas ka loov.
Õpetaja Siegridi õpetamisfilosoofia tugineb kompositsioonile kui visuaalsele grammatikale ja oskusele väljendada end läbi värvide sügavuse, mis loob õpilasele tehnilise baasi ja visuaalse tundlikkuse. Õpilaste motiveerimiseks kasutab Siegrid teadlikku vaatlusoskust: ta õpetab õpilasi nägema värvide ja valguse sügavust, mis avab neile viisi kunsti tõlgendamiseks. “Kui õpilane valdab kompositsiooni ja värvigrammatikat, tekib tal julgus olla enesejuhtiv ning väljendada oma ideid visuaalses keeles.” Tema sõnul ei ole kunst oskus, mida tuleb täiuslikult ära õppida, vaid ta soovib, et õpilased võtaksid kaasa visuaalse kirjaoskuse ning mõtteviisi, et kunst on pidev õppimise, proovimise ja katsetamise protsess. Samuti toetab ta õpilasi, kes kardavad eksida või ennast loominguliselt väljendada. Just julgus katsetada ja näha, kuidas ühiste teadmiste põhjal valmib igal ühel täiesti isikupärane ja huvitav looming, pakub Siegridile kõige rohkem rõõmu.
Otepää Gümnaasiumisse tulles tuli kiiresti õppida tundma uusi õpilasi, nende iseloome ja mõttemaailma. Kõige olulisemaks peab ta aga oskust aidata õpilastel üle saada hirmust valge lehe ees ning panna nad uskuma omaenda loomingulisse protsessi. Tema jaoks sünnib inspireeriv kunstitund siis, kui õpilased tunnevad tegemisest rõõmu ja klassiruumis on tunda siirast elevust. Õpetajana on talle kõige enam meelde jäänud hetked, kus õpilased töötamise ajal naeravad, jagavad üksteisele oma ideid ja näitavad uhkusega valminud töid. Just selline loomulik põnevus ja avatus loob tema hinnangul õige loomingulise õhkkonna.
Kunstis köidavad teda enim värvipsühholoogia ja tugev kompositsioon. Tal ei ole ühte kindlat lemmikkunstnikku, kuid ta hindab loojaid, kes valdavad meisterlikult valguse, värvi ja vormi kasutamist. Kõige südamelähedasemad on talle postimpressionism ja kubism. Postimpressionismi juures paelub teda julge ja emotsionaalne värvikasutus, kus värv ei ole pelgalt reaalsuse kopeerimine, vaid eneseväljenduse vahend. Kubism õpetab aga vaatama maailma teisest vaatenurgast, lõhkudes vormi osadeks ja luues sellest uue terviku.
Õppetöös kasutab ta sageli inspiratsioonina Konrad Mägi loomingut. Mägi maalid on tema jaoks suurepärased näited julgest kompositsioonist ja rütmilisest värvimängust, mis julgustavad õpilasi eemalduma tavapärasest „õigest“ värvikäsitlusest ning katsetama vabamalt ja julgema pilguga. Kaasaegse kunstiga hoiab ta end kursis kultuurisaadete, kunstimeedia ja näituste kaudu. Ta peab oluliseks pidevalt silmaringi avardamist ning uute kunstisuundade jälgimist, sest see aitab hoida ka õpetamist värske ja inspireerivana.
Kui ta peaks looma ühe kunstiteose, mis iseloomustaks teda õpetajana, oleks selleks loodusvaade, mille keskmes õitseb säravpunane ja lopsakas pojengipõõsas. Tema jaoks sümboliseerib loodusvaade terviklikku keskkonda, kus õpilased saavad kasvada ja areneda. Pojengi kihiline õis peegeldab õpilaste individuaalsust ning nende loovuse järkjärgulist avanemist. Erkpunane värv väljendab energiat, kirge ja julgust olla nähtav.
Lähiaastatel soovib ta arendada oma õpetamismeetodeid nüüdisaegse õpikäsituse vaimus ning toetada veelgi rohkem iga õpilase individuaalset arengut. Ta soovib täiendada end nii pedagoogika kui ka erinevate kunstitehnikate vallas, et pakkuda õpilastele mitmekesist ja inspireerivat õpikogemust. Eriti soovib ta tuua tundidesse rohkem katsetamisrõõmu, tekstuure ja segatehnikaid, kus tavapärased kunstivahendid kohtuvad ebatavaliste materjalidega. Tema arvates annab just selline piirideta katsetamine noortele julguse ennast vabalt väljendada.
Oma kooliajast meenub talle enim aeg, mis möödus korvpallivõistlustel. Kuigi aastad on möödunud kiiresti, on sportlikud mälestused jäänud eredalt meelde. Vabal ajal leiab ta tasakaalu kultuurist ja loomingust – vahel käib ta koos tütrega ooperit või operetti vaatamas, loeb raamatuid, jälgib kultuurisaateid ning tegeleb kevadest sügiseni aiatöödega. Samuti meeldib talle käsitöö. Ta usub, et head naljad tervendavad vaimu ning oluline on osata ka enda üle naerda.
Elus juhindub ta põhimõttest olla aus ja julge. Tema arvates viib kriitika alati edasi ning unistada tuleb suurelt. Sama nõu annaks ta ka oma nooremale minale – ära karda suuri unistusi. Ka keerulisematel päevadel aitab teda edasi positiivne mõtteviis. Kui võtta kogu õpetajatöö kokku kolme sõnaga, siis kirjeldaks ta seda kui vaheldusrikast, huvitavat ja üllatusi täis teekonda.
Meribel Pukk, meediaringi õpilane