Uuel õppeaastal sai meie kool mitme õpetaja poolest rikkamaks. Nende hulgas asus kooli tööle ka uus füüsikaõpetaja – Toomas Liivamägi, kelle elutee mitte ainult õpetajana on olnud täis põnevust ning erinevaid kogemusi. Toomase tee õpetajaks ei alanud klassikalise kutsumuslooga, vaid pigem kokkusattumuste ja sisemise uudishimu koosmõjuna. Nooruses paelus teda hoopis ajalugu, kuid toonased olud suunasid ta teistsugusele rajale. Siis oli füüsika kõige tõsiseltvõetavam kui ka keerulisem tema jaoks.
Küsimusele, mis ajendas teda just Otepääle õpetama tulema, vastab ta, et töökuulutus sattus lihtsalt õigel hetkel silma. Otsest varasemat sidet Otepää Gümnaasiumiga tal polnud, kuid töövestlus jättis meeldiva ja konstruktiivse mulje. Samas pole Otepää talle sugugi võõras – nooruses veetis ta viis suve Otepääl spordilaagris ning hiljem erinevatel põhjustel Käärikul: üliõpilasena kõrgkoolide karikavõistlused tennises, hiljem erinevad konverentsid, seminarid või ka lihtsalt liikumisrõõm – suusatamine, tennis, ujumine ja matkamine.
Toomase töökogemus õpetajana on mitmekesine. Pärast ülikooli lõpetamist töötas ta üle kümne aasta õpetaja ja õppejuhina. Peale füüsika on Toomas andnud ka tööõpetuse ja kehalise kasvatuse, matemaatika ja kultuuriloo tunde. Hiljem, ülikoolis töötades, on ta õpetanud paari lühemat kursust Viljandi Kultuuriakadeemias ja Tartu Ülikoolis. Ka kõigi oma muude ametite kõrvalt on ta pidanud alati oluliseks õpetada vähemalt ühte kursust. Õpetajatee on viinud teda isegi Aafrikasse, kus ta oli Eesti arenguabiorganisatsiooni Mondo vahendusel ja õpetas Põhja-Ghanas loodusõpetust. Samuti on ta õpetanud liitpuudega lapsi Tartu H. Masingu koolis. Füüsika õpetamise juures peab Toomas kõige olulisemaks hetke, mil õpilasel tekib äratundmine, see klassikaline „ahhaa-efekt“. Just see tunne, kui keeruline nähtus muutub arusaadavaks ja loogiliseks, on tema sõnul õpetajatöö suurim meeldivus. Füüsika huvitavaks ja mõistetavaks muutmisel näeb ta suurt rolli demonstratsioonkatsetel ja võimalusel lasta õpilastel endil teha katseid-laboratoorseid tõid. Paraku nõuab see palju ettevalmistusaega ning sageli piirab võimalusi ka katsevahendite nappus.
Lähiaastate professionaalsetest eesmärkidest rääkides on Toomas realistlik. Mitmeid kursusi pole ta õpetanud aastakümneid ning materjalid vajavad uuendamist. Kuigi koolifüüsika põhisisu pole ajaga just palju muutunud, on just tehnoloogia areng toonud kaasa vajaduse end pidevalt täiendada. Sama kehtib ka õpilaste kohta. Muutunud on nii nende huvid kui ka viisid, kuidas teadmisi kõige paremini edasi anda.
Rääkides oma suurimatest väljakutsetest õpetajana meenutab ta, et kõige keerulisemad hetked jäid pigem ülikooliõpingute pedagoogilise koolipraktika aegadesse ja olid tõenäoliselt seotud suhtlemisega. Väiksemaid väljakutseid pakub aga iga koolipäev. Noortele, kes füüsikat kardavad või peavad seda liiga keeruliseks, annab ta lihtsa, kuid sisuka nõuande: ta arvab, et küsimus ei ole niivõrd füüsikas, vaid teatud üldises avatud olekus, uudishimus maailma vastu, tahtmises maailma toimimisest aru saada. Avatud hoiakuga füüsikale lähenedes pole see sugugi keeruline.
Küsides tema meeldejäävaima kogemuse kohta oma kooliajast, ei tõsta õpetaja Liivamägi esile üht konkreetset sündmust, vaid pigem üldist õhkkonda nii õpilaste endi kui ka õpilaste ja õpetajate vahel. Tartu 1. Keskkoolis valitsenud vastastikune lugupidamine ja normaalne suhtluskultuur on jäänud talle oluliseks väärtuseks ka hilisemas elus. Samuti on teda elus rohkem mõjutanud vanemad, varasemas lapsepõlves bonne (hoidjatädi), koolikaaslased, tennisetreeningud ja võistlused, erinevatel maadel reisimine ja nende kultuur, kuid ka mõni kindel raamat, teadlane või katse.
Vaba aja ja töö vahele ei tõmba ta ranget piiri – „see kõik on minu aeg“, ütleb ta. Tema ellu mahub rohkelt liikumist ja kultuuri: tennis, suusatamine, ujumine, matkamine ja reisimine. Olulisteks peab ta kunstinäitusi, klassikalist muusikat ja kaasaegset füüsilist teatrit. Teatris meeldib talle vaadata Juhan Ulfsaki, Peeter Jalaka, Ojasoo-Semperi lavastusi. Juba üle kümne aasta on ta käinud pea igal esmaspäeval mälu mängimas. Samuti pakub talle rõõmu igasugune parandamine, ehitamine, oma käega asjade loomine. Lisaks pildistamine, mis on saatnud teda aastaid.
Otepää juures hindab ta nii paiga eripära kui ka teatud nostalgilist mõõdet. Tema sõnul on tegu vana ja rikka kultuuriloolise kohaga, mille loodus pakub igapäevast silmailu. Isegi töölesõit võib olla nauding – autoaknast avanev maastik. Elupõhimõtetest peab Toomas oluliseks inimeste võrdsust ja nende privaatsuse austamist. Ta on püüdnud suhelda kõigiga eelarvamusteta, sõltumata ametist või staatusest – hoiak, mis peegeldub ka tema õpetajatöös.
Küsisime ka Toomaselt, et kui füüsika oleks inimene, siis milline ta oleks ja miks. Toomase vastus on talle omaselt mänguline: füüsika on „vanajumal ise – kõige suurem, kõige väiksem, kõige lihtsam“. Oma nooremale minale ütleks ta, et mõnda ämbrisse või mõne reha peale ei tasuks astuda, mitmes asjas peaks olema oluliselt järjekindlam. Aga tõenäoliselt see noorem mina teda ei kuulaks. Õpetajatöö päeva kirjeldaks ta aga kolme sõnaga: „Nagu valsirütmis – kiire, kiire, aeglane – vahel tormakas, vahel rahulik, kuid alati liikumises”. Oma füüsikaõpetaja tööd iseloomustaks ta läbi Comptoni efekti – te aga uurige järgi, milles see seisneb 😊
Meribel Pukk, abiturient ja meediaringi õpilane