Teatripäeval käis meie koolis näitleja Oskar Seeman, kes andis hea ülevaate enda elust ning tegevusest näitlejana, õpilased said temalt küsida kõiksugu küsimusi. Jutuajamine kooliperega toimus kahes osas, alguses 1.-5. klassi õpilastega ning hiljem 6.-12. klassi õpilastega.
Tema jaoks on näitlemine väljund, kuhu enda esinemisvajadust panna. Ta rääkis, et on alati olnud edevam kui teised ning tänu tähelepanuvajadusele leidiski ta ennast lavakunstikoolist õppimast. Küsiti, kas ta isa Sepo Seeman on mingil viisil mõjutanud tema näitlejateekonda, kuid vastus sellele oli eitav, aga isa oli uhke küll, kui poeg lavakunstikooli õppima asus.
Nooremate klasside õpilased tahtsid teada kõiki näitleja lemmikuid, näiteks teame nüüd, et tema lemmikvärv on oranž ning ta proovib seda ka iga oma riietuse juurde lisada. Vanemad õpilased keskendusid rohkem näitlejatööga seondunud küsimustele, mitmeid küsimusi küsisid ka õpetajad. Kuna tänapäeva õpilastel on probleeme isegi 12-realise luuletuse päheõppimisega, siis uuriti, mitu tundi teksti temal peas on. Tuleb välja, et seda on 3 tunni jagu, aga näidenditeksti päheõppimine käib koos füüsilise ja emotsionaalse mäluga, mis aitavad luua seosed teksti vahel, mis esitatakse. Luuletuse õppimine võibki vahel raskem olla, kuna siis ei teki sidet sellega, mis öeldakse.
Kui jutt läks näitlejarollide saamisele ja castingutel tekkivale konkurentsile, küsiti, kas tekib suurem pingetunne, kui enne teda ruumist näiteks Niinemets väljub. Selle peale tõdes Seemann, et konkurents võib olla kaunis ebameeldiv, eriti näitlejatöös. Rollide saamine on eluliselt tähtis nii töö kui ka tuntuse mõttes, kuid alati ei lähe kõik plaanipäraselt. Vahel tuleb leppida sellega, et soovitud rolli lihtsalt ei saa. Näiteks meenutas ta üht juhtumit, kus osales õudusfilmi castingul, kuid sai hindajatelt tagasisideks vaid ühe sõna – „nunnu“. See pole just kõige paljulubavam kompliment, kui eesmärk on kedagi hirmutada.
Otepääga Seemanil otsest seost pole, kuid meie lähiümbrusega küll. Ta meenutas, et õppis mäesuusatama juba väikesena Kuutsemäel. Talle meeldis mäest otse alla kihutada ning ta hakkas seal ka teisi lapsi õpetama, võttes endale omamoodi iseõppinud treeneri rolli. Lõpuks aga panid vanemad sellele tegevusele piduri, keelates tal õpetamise ära. Talle meeldib väga Lõuna-Eesti kuppelmaastik ning ta koliks Otepääle elama, kui siin ka meri lähedal oleks.
Lisaks on Seemann osalenud ka populaarses telesaates “Su nägu kõlab tuttavalt”, kuhu ta naljatades otsustas minna lihtsal põhjusel – raha oli vaja. Tegelikult oli tal aga ka sügavam eesmärk: saada rohkem tuntust, kogeda uusi väljakutseid ja teenida kolleegide seas austust. Saade pakkus talle võimaluse avastada enda jaoks täiesti uusi külgi ning üllatada ka iseennast. Tema lemmikkehastus oli Annely Peebo, sest ta ei osanud iialgi arvata, et suudab enda seest sellise hääle esile tuua. Täiesti ootamatult on temast saanud ka laulja – tal on kahemehebänd, mille nimi muutub iga esinemisega vastavalt eelmisele tellijale. Praegu tegutseb bänd nime all Jaan 70, kuid järgmine kord astuvad nad lavale juba kui Paide emadepäevakontsert.
Algklasside lapsed esitasid talle korduvalt sarnase sisuga küsimusi, kuid ta ei lasknud end hetkekski häirida ega vastanud kordagi stiilis, et ta on sellele küsimusele juba vastuse andnud. Selle asemel leidis ta iga küsimuse jaoks uue nurga, vastates nii, et iga laps tundis end kuulduna. Esinemise lõpus otsustasida algklassilapsed temaga ühispildi teha, ronides rõõmsalt aula lavale. Hiljem said kõik osa südamlikust hetkest, kui õpilased esitasid talle Otepää Gümnaasiumi hümni.
Oli tore ja südantsoojendav koolitund.
Katriin Ilves ja Lisanna Lubi, meediaringi õpilased
Mõtteid aitas täiendada õpetaja Kirsti Vuks
