14. jaanuaril 2025 käisime gümnaasiumi moodulaine “Inimene ja õigus” raames õppekäigul Tartu maakohtus ja KGB kongide muuseumis. Päev oli täis põnevust, kuid samas jättis see ka sügava jälje, andes aimu nii seaduste jõust kui ka mineviku varjudest.
Õppekäigu esimene osa viis meid kohtusse, kus saime osaleda kohtuistungil, kus menetleti liiklusalast väärtegu. Maakohus asub praegu seoses kohtumaja remondiga ajutisel pinnal endises rahvusarhiivi hoones, kuid ruumid on sisustatud kohtu vajaduste järgi. Oli huvitav kuulamine ning saime teada, kuidas kohtuistung välja näeb, kes seal kohal viibivad ning kuidas kohtunik töötab. Kohtunik juhtis protsessi kindlakäeliselt ja kiiresti, andes selgelt mõista, et mistahes rikkumised ei jää karistuseta. Kuulasime ära ka kohtuotsuse.
Õppekäigu teine osa viis meid KGB kongidesse nn Tartu halli maja keldris, mis kunagi olid kõledad ja külmad, kuid nüüdseks on muudetud muuseumiks. See koht ja giid rääkisid lugusid ajast, mil seal viibinud inimesed pidid taluma tingimusi, mis olid nii füüsiliselt kui ka vaimselt kurnavad. Kongid olid kunagi kõledalt jahedad, kus puudusid inimõigused ja magada sai ainult ebamugavates asendites ja vooditel ei olnud isegi madratseid. Eriliselt rasked olid olnud talvekuud, kui kongide temperatuuri hoiti 0 kraadi juures ning vahepeal visati vangidele külma vett kongi põrandatele, et nendel, kellel voodikohti ei olnud, oleks veelgi ebamugavam ning see tekitaks omaette piina. Vangid suhtlesid omavahel morsekoodi kaudu, koputades uksele, kuid seda ei saanud palju teha, kuna see võis valvurite tähelepanu tõmmata. Ülekuulamisi toimus kaks korda päevas (enamasti hommikul ja õhtul). Kui aga uurijad tahtsid veelgi suuremat survet avaldada ja vange kiiremini rääkima panna, korraldati ülekuulamisi ka öösiti, võttes nende unetunde ja lõhkudes igasuguse aja- ning reaalsustaju.
Kuigi kongid on nüüd muuseum, oli neis ikka tunda mineviku hõngu. Seal viibides ei olnud keeruline ette kujutada, kui raske ja ebainimlik võis elu sellistes oludes olla. Saime ajalootundides kuuldud teadmisi kinnistada ja giidi kontrollküsimustele vastata. See osa õppekäigust pani tõsiselt mõtlema nii ajaloo kui ka inimõiguste üle. Oleme tänulikud huvitava ekskursiooni ja teistsuguse õppetöö eest.
12. klassi õpilaste Sandra Paalmani ja Hanna-Loore Kuke kokkuvõtted põimis tervikuks õpetaja Heivi Truu