7. veebruari hommik algas Otepää Gümnaasiumis veidi tavatult. Koridore ja klassiruume täitsid pikkades tualettides naisterahvad ja soliidsetes ülikondades mehepojad. Köstriks kehastunud üheksanda klassi noormees Taavi Koppel käis koolirahvast erakorralisele koosolekule kutsumas.
On 1918. aasta 24. veebruar. Kooliaula on maskeerunud Nuustaku Pritsumaja saaliks, kus kohalik ühiskonnategelane Gustav Wulff-Õis (Kaur Nukka) loeb rahvale ette iseseisvusmanifesti, mis teatavasti on Eesti iseseisvuse sünnitunnistuseks. Rahvas juubeldab, kuid on ka vastalisi.
Järgneb tuline vaidlus sotsialistide ja rahvuslaste vahel, kellest paljudel on erinevad arusaamad Eesti tulevikust. Mõnede arvates on see mõttetu enesekehtestamine, teised aga kiidavad takka, et oma riik on ikka parim võimalus end väärikate kodanikena tunda. Et rahvast maha rahustada, lauldakse rahvuslikke laule, sealhulgas kohalikuks hümniks kujunenud “Õrna ööbikut“.
Ajarännak saja aasta tagusesse aega oli tore, hariv ja põnev ettevõtmine, kus said kaasa rääkida kõik õpilased ja õpetajad. Kolmes vanuserühmas eraldi üritusena toimusid päevakohased väitlused, kus olid esindatud kolm eristuvat huvigruppi: rahvuslased, sotsialistid ja alalhoidlikud kodanikud. Kõik rühmad said kirja panna kolm soovi Eestile 100 aasta pärast (aastasse 2018).
Ajalooõpetajate Heivi Truu ja Kaja Raua ning entusiastlike kooliõpilaste eestvedamisel sündis kauaks meelde jääv üritus, mis liitis koolipere ühtseks.
Bärbel Moros, meediaõpilane (X klass)