Viimasel ajal vahendab meedia kahte teemat: üks keskendub eelmise presidendi rahakotis ja kulutustes sorimisele ning teine vaidlusele selle üle, kas tänapäeva kool sandistab lapsed oma nõudmistega ära või mitte.
Viimatinimetatud teema puhul võtavad sõna nii õpilased kui õpetajad – valjuhäälsemad on õpilased -, kommentaariumid kihavad mõlemat poolt toetavate arvajate kirglistest väljaütlemistest.
Me koolis õpetame lapsi ikka niimoodi mõtlema, et alati on küsimus eesmärgis.
Mis see tänapäeva kooli eesmärk siis võiks olla nende hinnangul, kes kommentaariumides kisavad, et lapsed ei jõua nii palju õppida, saamatud ja virisevad õpetajad ei suuda tundides õpilastele kõike selgeks teha, et laps ei peaks kodus õppima, ning et üleüldse tuleb lastel lasta ka „isiklikku elu“ elada?
Mis see kooliealise lapse isiklik elu on? Millal ja kelle vastutusel ta seda elab, kui vanemad tööl on? Täitsa tore on unistada tunnist, kus kõik vajalik korraga selgeks saadakse ja kodus enam õppetööle mõelda pole vaja. Kindlasti see töötab hästi olukorras, kus tundi saabuvad puhanud, huvitatud ja motiveeritud õpilased, kes on võimelised õpetajale ja tema sõnumile keskenduma.
Pole just viimase aja tarkus, et õppimine eeldab süsteemsust ja materjal vajab kinnistamiseks harjutamist nii ülesande näol kui eluliste kaasuste kujul.
Kuidas aga töötada tunnis selle õpilasega, kes saabub kooli jalgu järel vedades, ja juba esimeses tunnis toolile istudes asetab pea esimese asjana lauale – väsinud! Millest? Sest ta on elanud oma aktiivset isiklikku elu sotsiaalmeedias, seal enamasti arusaamatusi postitades või mõttetustele kaasa elades. Kuidas arutelda kirjanduse tundides kirjandusteose üle õpilasega, kes pole seda teost kunagi lugenud ja deklareerib, et tal ei tule mõttessegi sellise jamaga tegeleda?
Kuidas aga õpetada koolis seda last, kes kooli ei jõuagi? Või seda, kes jõuab kooli ainult söögivahetunniks? Või seda, kes teadlikult valib kursuseülesed tööd ja ei osalegi kontaktõppes?
Veel rohkem tõmbub selle argumentatsiooni hapnik kokkupoole siis, kui saabub hetk, kus riik mõõdab „kooli panust iga õpilase arengusse“. Juba sõna „areng“ on mõtlemapanev, sest küsib see ju semantilises mõttes ikka progressi järele, mille lähtekoht on igas inimeses endas?
Kool on osa ühiskonnast ja peab oma tegevusega tagama, et seesama ühiskond oleks jätkusuutlik, et elanikkond püsiks terve ja elujõuline ning suudaks ennast mõtestatud viisil majandada ja kaitsta. Pidevalt rööprähkleva „näpupõlvkonna“ ettevalmistamine selleks va isiklikuks eluks polegi niisama lihtne ettevõtmine, need „pidevalt vinguvad ja kibestunud“ õpetajad annavad endast pidevalt järjest enam, et õpilase tähelepanu püüda, teda süsteemis hoida ja „arendada“. Mõne õpilase puhul on õppimine juba kõrvaltegevuseks muutunud, põhiline aur läheb tema kättepüüdmisele ja motiveerimisele.
Ometi pole õppimine olnud kunagi nii huvitav kui praegu.
Õnneks on valdav osa meie tänastest õppijatest hakkajad, püüdlikud ja nutikad. Nad jõuavad kõikjale – tundi, huviringi, võistlustele ja konkurssidele, laagritesse ja kooli esindama.
Jah, nad on vahepeal tõesti väsinud, kuid selleks ongi ju kodu, et tabada ära hetk, kus oma lapsele puhkust võimaldada. Kool ei saa lapse (pere) vabasid valikuid reguleerida, see on ikka pere otsus, mitmes huviringis laps käib.
Tõesti ebaoriginaalne, aga … kool on ju kohustuslik? Kohustuslik ei ole üks konkreetne kool, vaid see ühiskond on kokku leppinud, et meie riigis on haridusmiinimumiks põhiharidus.
Koolikohustuse sisu on, et õpilane jõuab kooli, osaleb õppes ja täidab talle antud koduseid õpiülesandeid. Koolikohustuse täitmine on eelkõige vanemate südametunnistus.
Koolile on seatud oma ülesanded. Jah, õppekavad on ülepaisutatud, kuid seegi on ühiskondlik kokkulepe. Õpetaja on vahelüli õppekava ja ühiskonna vahel, tema ülesanne on see õppekava lastele selgeks teha, et tulevane ühiskonnaliige oleks võimalikult arukas ja küps.
Jah, ka õpetaja väsib, sest õpe on pidevas arengus, surve õpetaja tööle püsib.
Ja sina, kes sa ise valisid gümnaasiumiõpingud, vastutad ju enda õpingute eest ise, sest kas gümnaasiumiharidus mitte polegi sinu eesmärk?
Iga inimene, kes suudab näha laia pilti ja tunneb tänapäeva hariduse väljakutseid, ei lähe leheveergudele hädaldama. Isiklik elu on elementaarne, aga ka see vajab akadeemilist stardikapitali, mõtestatud tegusid ja edasiviivaid eesmärke.
Kool aitab.